Taiwani söök ja jook

Pole juba päris pikka aega teile midagi kirjutanud, kuid viimasel ajal on tekkinud väga palju mõtteid mida ka teiega jagada. Seetõttu plaanin JÄLLE tasapisi Taiwani eluolu ka teiega jagada.

Kui me eelnevalt Heleniga oleme teile rääkinud Taiwani tõmbenumbrist stinky tofu’st siis täna sain innustust ühest lisatunnist, milles tutvustatakse Taiwani toidukultuuri. Tänase tunni teemaks oli riisiroad ja -joogid.

Enamik nendest toitudest on siin väga levinud ja neid müüakse peaaegu igal nightmarketil. Sellegipoolest pean tunnistama et pole väga paljusid neist ise proovinud. Varsti vast saate aru ka miks.

Alustan siis Taiwani kohaliku riis-hot dog’iga. Ülipikalt ma arvasin, et tegemist on mingi rõveda valge sardelliga, kuna nad müüvad neid koos selliste magusate sardellidega. Tegelikult tuleb välja, et see koosneb hoopis riisist ja asendab hot dogi saia. Loomulikult võib seda ka ilma viinerita süüa. Suhtun sellesse hõrgutisse üpris skeptiliselt, kuid võtan eesmärgiks see üks kord ära proovida!

 

Väga populaarsed taiwanlaste seas on seavere riisikoogid. Vahest ehk sobilik panna ka eestlaste jõululauale, kuid pean tunnistama, et verivorsti maitse on ikka hoopis teine. Lisaks ei ole selle verekoogi välimus väga isuäratavam. Väidetavalt peab mingi Inglise reisiblogi seda kooki teisena kõige veidramaks toiduks maailmas. 4. kohal on suured küpsetatud rohutirtsud!

 

 

 

 

 

Vahepeal räägin ka riisi napsudest, täpsemalt siis hirsinapsudest, mis on taiwanlastele südamelähedased. Üks tuntuim bränd on Ma la sun（馬拉桑）. Nad nimetavad seda jooki hirsi-veiniks. Selle konkreetse brändi tegi eriti tuntuks Taiwani üks hiljutistest filmihittidest Cape no 7.( täitsa hea film!) Nad on isegi hakanud enda hirismärjukest mandri Hiinasse eksportima ning loodavad, et saavad seda sama filmi kasutada üheks turundustrikiks. Jook ise on veidi kangem kui vein ja päris magus. Liiga magus võiks lausa öelda. Järgmine päev ei ole hea olla ka! Naljakas on ka see, mis erinevaid brände sellel joogil on. Võibolla on tegemist ka ühe brändi alambrändidega. Igaljuhul neid jooke on nimedega nagu. Hirsike laulab(小米唱歌 ）ning Unustasin-koju-minna-hirsivein!(忘記回家）. Illustreerivad näited allpool. Oehh.. Jätkan homme, kuna päris palju toite jäi tutvustamata, kuid hetkel lähen teen veidi trenni!

Roadtrip!!

East coast, Hualien, Taroko gorge, sunmoon lake, sitou park and lot more!

Tartu-Taipei

Kas sina oled oma kooli rektoriga kohtunud? Mina enne ei olnud, aga reedel tuli välja, et Alar Karis viibib just parajasti Taipeis ja meie keelekeskuses. Ma ei saanudki päris täpselt aru miks ta siin on, kuna enne ei teadnud uurida ja pärast ei olnud aega küsida, aga midagi seoses hiina keele õpetajate värbamisega Eestisse ja ka vist sõprussuhete loomisega kahe Taipei Ülikooliga: National Taiwan Normal University (kus me praegu õpime) ja Chengchi University (kuhu me Raunoga plaanime kandideerida). Igatahes, korraldati meile kohtumine ja me saime viibida Mr. Alar Karise ja Mr. Chung-tien Chou kohtumisel, kus meie tegemiste vastu tunti päris suurt huvi. Ps! ütle hästi kiiresti “Tartu Ülikooli rektor Alar Karis”
Üks udune fotosüüdistus on ka: vasakul Ando Meritee abikaasa Lin Yi-Ting, Liis, mina, Alar Karis, Rauno ja meie keelekeskuse direktor Mr. Chung-tien Chou.

Welcome back!

Enne Taiwani tulemist oli mul väike hirm selle ees, et pidev ümbritsetus tuhandetest aasia välimusega inimestest muutub pikapeale väsitavaks, sest nad on ju kõik täpselt ühte nägu. Tegelikult tabasin ma ennast sellelt mõttelt alles see nädal ja mitte sellepärast, et ma oleks väsinud ja tüdinenud, vaid sellepärast, et ma vaatasin metroos ringi ja nägin nii palju erinevaid nägusid ja tüüpe ja stiile. Võib vist öelda, et ma tunnen ennast nende keskel päris mõnusalt ja omalt, kui mõned kentsakad olukorrad välja jätta. Eriti huvitavad olukorrad tekivad tavaliselt Taipeist väljas, olukorrad, mida võiks liigitada “ainult Taiwanis” alla.

Üks selline oli just eelmine nädal kui ma töölt koju sõitsin. Sattusin bussi koos 20 teismelisega, kes kõik olid oma kooli dressides ja seega tundus, et terve buss on neid täis. Kuulasin muusikat ja ei pannud väga tähele, mis ümberringi toimub, aga siis ühel hetkel avastasin, et nad vaatavad mind. Keerasin muusika vaiksemaks, nii palju ma juba saan hiina keelest aru, et nad tahtsid mult midagi küsida, aga keegi ei julgenud. Kuna siin saab bussist välja ainult esimesest uksest ja ma ei ole peatuste ära tundmises veel eriti osav, avastasin järsku, et pean maha minema. Hakkasin vaikselt bussi keskelt ette trügima, kui järsku kõik enne hirmsana tundunud teismelised kahte leeri laiali valgusid ja mu viisakalt läbi lasid. Tundsin ennast väga kohmakalt ja siis nad veel hüüdsid järgi, et “sa oled väga ilus”. Päev oli jälle kohe ilusam.

Et siis jah, ma käin nüüd tööl. Õpetan ühes Taipei maakonna keeltekoolis inglise keelt. Väikestest kajakapoegadest teismelisteni välja. Mõlemad vanused on omamoodi toredad, väiksemad on ainult palju riukalikumad ja üritavad igal võimalusel petta ja viilida. Suurematega on natuke lihtsam töötada, kuna nad saavad juba päris hästi aru. Olen seal ainuke “foreign” õpetaja ja hakkan töötama 12 tundi nädalas. Kolmapäev ja nädalavahetused on vabad. Hetkel on mul veel üks töökoht Taipei American Schooli juures, kus ma aitan keskkooliõpilastel SAT testi sõnavara ja lugemise osadeks valmistuda, kuna see aga kattub nüüd teise töö ajaga, siis ma peangi täna minema ja oma bossile ütlema, et ma kahjuks ei saa teda enam aidata. Loodan, et ta on nõus selle variandiga, et Rauno võtab minu osa üle. Ma olen selliste asjade ajamisel täielik luuser, oleks pidanud juba eelmisel reedel talle ütlema, aga ta ei andnud mulle selleks eriti võimalust ja ega ma eriti ei julgenud ka:S.

Eile seisin Marioniga Shida`l, vahtisin 10 meetrist palmi ja ütlesin, et “I feel like Im in some place exotic!” Taiwanis on midagi kodust, mida ma ei oska veel seletada.

Vaheaeg, vaheaeg.

Tere, tere. Oleme siin blogi täiesti hooletusse jätnud, kuid elutempo on kiiremaks läinud ja pole ka nii palju uudiseid enam olnud.  Nüüd saabus meil aga nädalapikkune vaheaeg ning alustame jällegi oma seiklustega. Paraku pean kurvastusega nentima, et meie kallis Helen ei saa meie vempudega seekord ühinda, sest keegi peab perele raha ka teenima. Igaljuhul annan teada, et lähipäevadel on oodata rohkem sissekandeid, kuna läheme trippima ida-Taiwanisse. Kuna Helenit on raske asendada võtame seekord kaasa võimalikult kirju seltskonna, mis veidigi teda kompenseeriks. Meiga ühinevad põhjanaabritest Rootsi noorsandid, korterinaabrist Ameeriklane, Poola piffid ning Rootsi/Aasia neiu(reisil uurin välja mis see tähendab). Peatselt kohtumiseni!

Vahepeal

Vahepeal oli meil Mojito õhtu ja vahepeal sõitis takso üle mu jala ja me käisime söögifestivalil, kus saab 125 krooni eest niipalju süüa ja juua kui ise tahad, hiidkrevette, erinevaid lihasid, juurvilju, jäätist, õlut, cocat, mahla, midiganes hing ihaldab. Koht ise oli suht robustne või kuidas öeldagi, lihtsalt tänav, millele oli aed ümber pandud ja siis ise grillid seal staffi ja sööd ennast haigeks ja jood palju õlut. Mul kõigest pilte pole, aga mingit aimu saab ikka:)

HuaShan flea market

Ma kirjutasin pika postituse sellest, kuidas ma käisin HuaShani kirbuturul ja siis wordpress.com tegi teene ja ei salvestanud seda ära või midaiganes. A siis ma mõtlesin, et ehk ongi hea, sest Jenna kirjutab sellest oma blogis väga pikalt ja hästi, nii et ma suunangi teid hoopis sinna:) Jenna on disainer Canadast, kellega ma eile tutvusin ja lisaks andekas olemisele, on ta muidu ka väga khuul:) Tema blogi tasub niisama ka jälgida: http://ricesociety.wordpress.com/page/3/

Elamused Lõuna Taiwanist

See nädalavahetus läksime seiklema lõunasse. “Palkasime” endale giidiks austraallannast sõbranna Luanna, kes on varem lõunas veidi isegi elanud. Algselt plaanisme minna tavalise rongiga, kuid Kesk-Sügis Festivali tõttu, mil kohalikud rändavad ringi ja külastavad oma sugulasi, olid rongid täis broneeritud. Seetõttu pidime ostma piletid kiirrongile. Kohalikud kiirrongid on väga mugavad ja aega säästvad, kuid see-eest 5 korda kallimad, kui tavalised. Edasi-tagasi pilet maksis 1000 eesti krooni(vahemaa Taipei ja Kaohsiung vahel on 350 km, rong sõitis poolteist tundi). Teele asusime reedel pärast kooli kella 4-se rongiga ning Kaohsiungist võttis meid peale hosteli poolt organiseeritud autojuht, kes viis meid lõppsihtkonta Kentingusse. Autosõit Kentingusse võttis aega samuti poolteist tundi. Paraku ei olnud meil õnne enda autojuhiga, kuna tegemist oli kohaliku schumacheriga, kes oli ainete all. Nimelt lõunas on väga populaarne närida 24/7 kohalikku nätsu, mille puhul on tegemist beetle nut-iga. Tegemist on tammetõru sarnase tõrulisega, millel on ergutav ning sõltuvust tekitev toime. Kõige ebameeldivam osa selle droogi puhul on aga tema mõju hammastele. Nimelt värvib see sinu huuled ja hambad üleni punaseks ning pikaaegse kasutamise järel ei olegi neid enam valgeks võimalik saada. Näide:

Meie autojuht oli täielik sõltlane, kes näris neid järjepidevalt. Seetõttu ta kihutas nagu hull ja rapsis rooliga. Kui jätta välja paar liiklusohtlikku olukorda jõudsime me siiski õnnelikult kohale.

Kentingusse jõudes oli kell 8. Viskasime asjad hostelisse ja läksime sööma. Esimene õhtu otsustasime võtta 7 elevenist mõned joogid ning siirduda mereäärde ujuma. Rand oli väga suur ning ilus ja me olime ainsad inimesed rannas, kuna kell oli kesköö. Terves Taiwanis(ka hetkel) on möllamas taifuun mistõttu olid lained väga suured, kuid täpselt viimase piiri peal, et kannatas veel supelda. Esimene öö  möödus meiel kuuvalgel meres hullates ning hiljem rannas jaurates.

Algselt oli laupäeval plaanis rentida rollerid ning minna ümbruskonda avastama. Olime juba rollerite eest ära maksnud ning pidime Heleniga neid tankima minema. Olin sõitnud 10 m ja  tahtsin seisma jääda, et Helenit oodata, kuid elektrirolleriga sõitmise harjumusest jätsin käe gaasile peale ja pidurdasin samal ajal.(elektrirolleril katkestab pidur voolu automaatsel) See ei meeldinud sugugi rendifirma tädidele ja nad otsustasid et minu sõidustiil ei kõlba kuhugi ja võtsid meil rollerid käest ja andsid raha tagasi:D Ütlesid meile, et liiga ohtlik. No küllap neil oli isegi õigus:D. Seejärel pidime otsustama, kas rentida rollerid teisest kohast või võtta takso. Lõpuks leidsime endale autojuhi, kes töötas elektrirolleri rendifirmas! (elektrirollerid jäid mängust välja, kuna nendega oli võimalik sõita ainult 15 km). Kell 2 suudusime 4 tunnisele ekskursioonile, mille käigus saime ära näha kõik ümbruskonna vaatamisväärsused.

Kõige elamusrohkem oli üks pankrannik(no umbes nagu Türisalu:D), kus taifuuni tõttu oli metsik tuul. Tuule kiirus oli ligikaudu 80-90 km/h ja see oli pidev tuule voog, mitte puhangutega. Raske on seletada, miks see meile kõigile niiväga meeldis ja nalja tegi, aga võibolla video abil on paremini aru saada. Päris omapärane oli ka koht, kus maapõuest tuli pidevalt gaasi, mis oli põlema pandud, mis nägi välja nagu hunnik põlevaid kive.(vaata all galeriist)

 

Samal õhtul käisime veel ujumas ka, kuid seekord olid lained veel suuremad ning veidi oli isegi hirmus, kuna laine peksis päris korralikult ja kandis sind edasi ligi 30 m. Täitsa hilisõhtul kiskus aga tormiks ära, ning isegi rannabaari laulja pidi oma bändiga pillid kotti pakkima ja ära põgenema. Meid vihm ja tormituuled ei heidutanud ning ostsime endale 7 elevenist vihmakeebid ja jaurasime Kentingu peatänaval ringi. Illustreeriv näide!:D

´

Lisaks kõigele muule oli meil võimalus süüa pidevalt erinevaid mooncake-e  kuna meie hosteli omanik oli pidevalt vestibüülis sõi kooki jõi teed ning näris beetle nut-i. Iga kord, kui sattusime hosteli istusime tema seltsi maha ja sõime kooki ja jõime teed. Koogid olid päris maitsvad! Kuna tal tekkis kuukoogi karpe igapäev aina juurde ja  juurde andis ta meile lahkudes terve suure karbi neid kaasa ka!

Igaljuhul jäime me nädalavahetusega väga rahule!

Helen lisab hiljem ilmselt asju juurde, sest ma väsisin kirjutamast. Allpool saate vaadata ka erinevaid pilte!

Klassipilt – õpetajate päev

See on siis meie hiina keele klass. Kõige vanem on siis teatavasti õpetaja. Pilt on tehtud õpetajate päeva puhul. Kinkisime õpetajale kaardi ja puha.

Vasakult paremale: Rong, Siao Jee!, Peika, Maali, Kaiwen, Lasse, Eric ja ees kaks Helenit.

Kuidas hiina keelega läheb?

No hiina keelega läheb nii, et täna me käisime pärast kooli söömas ja saime juba aru, mis meilt küsiti kohvikus ja oskasime natuke vastu ka rääkida. See on üks meie lemmikreklaame, sest me saame peaaegu kõigest aru mis see McDonaldsi töötaja ütleb:P