Welcome back!

Enne Taiwani tulemist oli mul väike hirm selle ees, et pidev ümbritsetus tuhandetest aasia välimusega inimestest muutub pikapeale väsitavaks, sest nad on ju kõik täpselt ühte nägu. Tegelikult tabasin ma ennast sellelt mõttelt alles see nädal ja mitte sellepärast, et ma oleks väsinud ja tüdinenud, vaid sellepärast, et ma vaatasin metroos ringi ja nägin nii palju erinevaid nägusid ja tüüpe ja stiile. Võib vist öelda, et ma tunnen ennast nende keskel päris mõnusalt ja omalt, kui mõned kentsakad olukorrad välja jätta. Eriti huvitavad olukorrad tekivad tavaliselt Taipeist väljas, olukorrad, mida võiks liigitada “ainult Taiwanis” alla.

Üks selline oli just eelmine nädal kui ma töölt koju sõitsin. Sattusin bussi koos 20 teismelisega, kes kõik olid oma kooli dressides ja seega tundus, et terve buss on neid täis. Kuulasin muusikat ja ei pannud väga tähele, mis ümberringi toimub, aga siis ühel hetkel avastasin, et nad vaatavad mind. Keerasin muusika vaiksemaks, nii palju ma juba saan hiina keelest aru, et nad tahtsid mult midagi küsida, aga keegi ei julgenud. Kuna siin saab bussist välja ainult esimesest uksest ja ma ei ole peatuste ära tundmises veel eriti osav, avastasin järsku, et pean maha minema. Hakkasin vaikselt bussi keskelt ette trügima, kui järsku kõik enne hirmsana tundunud teismelised kahte leeri laiali valgusid ja mu viisakalt läbi lasid. Tundsin ennast väga kohmakalt ja siis nad veel hüüdsid järgi, et “sa oled väga ilus”. Päev oli jälle kohe ilusam.

Et siis jah, ma käin nüüd tööl. Õpetan ühes Taipei maakonna keeltekoolis inglise keelt. Väikestest kajakapoegadest teismelisteni välja. Mõlemad vanused on omamoodi toredad, väiksemad on ainult palju riukalikumad ja üritavad igal võimalusel petta ja viilida. Suurematega on natuke lihtsam töötada, kuna nad saavad juba päris hästi aru. Olen seal ainuke “foreign” õpetaja ja hakkan töötama 12 tundi nädalas. Kolmapäev ja nädalavahetused on vabad. Hetkel on mul veel üks töökoht Taipei American Schooli juures, kus ma aitan keskkooliõpilastel SAT testi sõnavara ja lugemise osadeks valmistuda, kuna see aga kattub nüüd teise töö ajaga, siis ma peangi täna minema ja oma bossile ütlema, et ma kahjuks ei saa teda enam aidata. Loodan, et ta on nõus selle variandiga, et Rauno võtab minu osa üle. Ma olen selliste asjade ajamisel täielik luuser, oleks pidanud juba eelmisel reedel talle ütlema, aga ta ei andnud mulle selleks eriti võimalust ja ega ma eriti ei julgenud ka:S.

Eile seisin Marioniga Shida`l, vahtisin 10 meetrist palmi ja ütlesin, et “I feel like Im in some place exotic!” Taiwanis on midagi kodust, mida ma ei oska veel seletada.

Vaheaeg, vaheaeg.

Tere, tere. Oleme siin blogi täiesti hooletusse jätnud, kuid elutempo on kiiremaks läinud ja pole ka nii palju uudiseid enam olnud.  Nüüd saabus meil aga nädalapikkune vaheaeg ning alustame jällegi oma seiklustega. Paraku pean kurvastusega nentima, et meie kallis Helen ei saa meie vempudega seekord ühinda, sest keegi peab perele raha ka teenima. Igaljuhul annan teada, et lähipäevadel on oodata rohkem sissekandeid, kuna läheme trippima ida-Taiwanisse. Kuna Helenit on raske asendada võtame seekord kaasa võimalikult kirju seltskonna, mis veidigi teda kompenseeriks. Meiga ühinevad põhjanaabritest Rootsi noorsandid, korterinaabrist Ameeriklane, Poola piffid ning Rootsi/Aasia neiu(reisil uurin välja mis see tähendab). Peatselt kohtumiseni!

Vahepeal

Vahepeal oli meil Mojito õhtu ja vahepeal sõitis takso üle mu jala ja me käisime söögifestivalil, kus saab 125 krooni eest niipalju süüa ja juua kui ise tahad, hiidkrevette, erinevaid lihasid, juurvilju, jäätist, õlut, cocat, mahla, midiganes hing ihaldab. Koht ise oli suht robustne või kuidas öeldagi, lihtsalt tänav, millele oli aed ümber pandud ja siis ise grillid seal staffi ja sööd ennast haigeks ja jood palju õlut. Mul kõigest pilte pole, aga mingit aimu saab ikka:)

HuaShan flea market

Ma kirjutasin pika postituse sellest, kuidas ma käisin HuaShani kirbuturul ja siis wordpress.com tegi teene ja ei salvestanud seda ära või midaiganes. A siis ma mõtlesin, et ehk ongi hea, sest Jenna kirjutab sellest oma blogis väga pikalt ja hästi, nii et ma suunangi teid hoopis sinna:) Jenna on disainer Canadast, kellega ma eile tutvusin ja lisaks andekas olemisele, on ta muidu ka väga khuul:) Tema blogi tasub niisama ka jälgida: http://ricesociety.wordpress.com/page/3/

Elamused Lõuna Taiwanist

See nädalavahetus läksime seiklema lõunasse. “Palkasime” endale giidiks austraallannast sõbranna Luanna, kes on varem lõunas veidi isegi elanud. Algselt plaanisme minna tavalise rongiga, kuid Kesk-Sügis Festivali tõttu, mil kohalikud rändavad ringi ja külastavad oma sugulasi, olid rongid täis broneeritud. Seetõttu pidime ostma piletid kiirrongile. Kohalikud kiirrongid on väga mugavad ja aega säästvad, kuid see-eest 5 korda kallimad, kui tavalised. Edasi-tagasi pilet maksis 1000 eesti krooni(vahemaa Taipei ja Kaohsiung vahel on 350 km, rong sõitis poolteist tundi). Teele asusime reedel pärast kooli kella 4-se rongiga ning Kaohsiungist võttis meid peale hosteli poolt organiseeritud autojuht, kes viis meid lõppsihtkonta Kentingusse. Autosõit Kentingusse võttis aega samuti poolteist tundi. Paraku ei olnud meil õnne enda autojuhiga, kuna tegemist oli kohaliku schumacheriga, kes oli ainete all. Nimelt lõunas on väga populaarne närida 24/7 kohalikku nätsu, mille puhul on tegemist beetle nut-iga. Tegemist on tammetõru sarnase tõrulisega, millel on ergutav ning sõltuvust tekitev toime. Kõige ebameeldivam osa selle droogi puhul on aga tema mõju hammastele. Nimelt värvib see sinu huuled ja hambad üleni punaseks ning pikaaegse kasutamise järel ei olegi neid enam valgeks võimalik saada. Näide:

Meie autojuht oli täielik sõltlane, kes näris neid järjepidevalt. Seetõttu ta kihutas nagu hull ja rapsis rooliga. Kui jätta välja paar liiklusohtlikku olukorda jõudsime me siiski õnnelikult kohale.

Kentingusse jõudes oli kell 8. Viskasime asjad hostelisse ja läksime sööma. Esimene õhtu otsustasime võtta 7 elevenist mõned joogid ning siirduda mereäärde ujuma. Rand oli väga suur ning ilus ja me olime ainsad inimesed rannas, kuna kell oli kesköö. Terves Taiwanis(ka hetkel) on möllamas taifuun mistõttu olid lained väga suured, kuid täpselt viimase piiri peal, et kannatas veel supelda. Esimene öö  möödus meiel kuuvalgel meres hullates ning hiljem rannas jaurates.

Algselt oli laupäeval plaanis rentida rollerid ning minna ümbruskonda avastama. Olime juba rollerite eest ära maksnud ning pidime Heleniga neid tankima minema. Olin sõitnud 10 m ja  tahtsin seisma jääda, et Helenit oodata, kuid elektrirolleriga sõitmise harjumusest jätsin käe gaasile peale ja pidurdasin samal ajal.(elektrirolleril katkestab pidur voolu automaatsel) See ei meeldinud sugugi rendifirma tädidele ja nad otsustasid et minu sõidustiil ei kõlba kuhugi ja võtsid meil rollerid käest ja andsid raha tagasi:D Ütlesid meile, et liiga ohtlik. No küllap neil oli isegi õigus:D. Seejärel pidime otsustama, kas rentida rollerid teisest kohast või võtta takso. Lõpuks leidsime endale autojuhi, kes töötas elektrirolleri rendifirmas! (elektrirollerid jäid mängust välja, kuna nendega oli võimalik sõita ainult 15 km). Kell 2 suudusime 4 tunnisele ekskursioonile, mille käigus saime ära näha kõik ümbruskonna vaatamisväärsused.

Kõige elamusrohkem oli üks pankrannik(no umbes nagu Türisalu:D), kus taifuuni tõttu oli metsik tuul. Tuule kiirus oli ligikaudu 80-90 km/h ja see oli pidev tuule voog, mitte puhangutega. Raske on seletada, miks see meile kõigile niiväga meeldis ja nalja tegi, aga võibolla video abil on paremini aru saada. Päris omapärane oli ka koht, kus maapõuest tuli pidevalt gaasi, mis oli põlema pandud, mis nägi välja nagu hunnik põlevaid kive.(vaata all galeriist)

 

Samal õhtul käisime veel ujumas ka, kuid seekord olid lained veel suuremad ning veidi oli isegi hirmus, kuna laine peksis päris korralikult ja kandis sind edasi ligi 30 m. Täitsa hilisõhtul kiskus aga tormiks ära, ning isegi rannabaari laulja pidi oma bändiga pillid kotti pakkima ja ära põgenema. Meid vihm ja tormituuled ei heidutanud ning ostsime endale 7 elevenist vihmakeebid ja jaurasime Kentingu peatänaval ringi. Illustreeriv näide!:D

´

Lisaks kõigele muule oli meil võimalus süüa pidevalt erinevaid mooncake-e  kuna meie hosteli omanik oli pidevalt vestibüülis sõi kooki jõi teed ning näris beetle nut-i. Iga kord, kui sattusime hosteli istusime tema seltsi maha ja sõime kooki ja jõime teed. Koogid olid päris maitsvad! Kuna tal tekkis kuukoogi karpe igapäev aina juurde ja  juurde andis ta meile lahkudes terve suure karbi neid kaasa ka!

Igaljuhul jäime me nädalavahetusega väga rahule!

Helen lisab hiljem ilmselt asju juurde, sest ma väsisin kirjutamast. Allpool saate vaadata ka erinevaid pilte!

Klassipilt – õpetajate päev

See on siis meie hiina keele klass. Kõige vanem on siis teatavasti õpetaja. Pilt on tehtud õpetajate päeva puhul. Kinkisime õpetajale kaardi ja puha.

Vasakult paremale: Rong, Siao Jee!, Peika, Maali, Kaiwen, Lasse, Eric ja ees kaks Helenit.

Kuidas hiina keelega läheb?

No hiina keelega läheb nii, et täna me käisime pärast kooli söömas ja saime juba aru, mis meilt küsiti kohvikus ja oskasime natuke vastu ka rääkida. See on üks meie lemmikreklaame, sest me saame peaaegu kõigest aru mis see McDonaldsi töötaja ütleb:P

Vahepeal

Meie suure toa konditsioneer hakkas uputama, nii et omanik kutsus parandusmehe, kes selle korda tegi. Omanik ise tuli ka külla ja siis oli väga ebameeldiv ja piinlik olukord, kuna ta võttis kätte ja hakkas lihtsalt meie korterit koristama. No ja siis ma istusin diivanil ja ei teanud mida teha. Ma ütlesin ka, et jeerum, las ma ikka koristan ise, aga ta oli juba nii ametis ja siis ma ei julgenud rohkem segada ka. Kes teab, mis siin kombeks on, aga kui keegi Eestis tuleks külla ja hakkaks lambist koristama, siis ma võtaks seda küll rohkem solvanguna vist. Diivanilaua alt tuli muidugi välja selliseid asju nagu pakk küpsiseid ja päris mitu dollarit kohalikku raha. Piinlik piinlik.

Vahepeal oli nädalavahetus. Reedel oli meie kooli rahvusvaheliste tundengite tutvumispidu, mis oli nii õudne, et me pärast poolteist tundi hakkasime inimesi otsima, kellega enda juurde minna hoopis. Alguses oli päris kummaline, kuna lõpuks tulid meie juurde 1 jaapanlane koos oma maeiteamismaa sõbrannaga, 5 sloveenlast, üks ameeriklane, austraalia tüdruk, norrakas ja ja 2 rootslast. Seega meil oli üle 10 inimese, kes ei tundnud üksteist mis alguses oli vähe kummaline, aga lõpuks läks väga lõbusaks. Meil on nüüd üks uus sõbranna, kelle vanemad elavad Taipeis, aga kes ise on Austraaliast ja õppinud Inglismaal Cambridges ja on meie vanune ja igavesti tore. Nimi on Luanna. Nädalavahetusel viib ta meid lõpuks lõunasse mere äärde ja surfama ja kõik jutud. Lähme kohe pärast kooli rongi peale ja sealt bussiga edasi, mis kokku võtab vist kuskil 5 tundi, aga koht on ilus ka:)

Ilm on siin ikka veel meie jaoks päris kuum, kuigi hakkab juba harjuma. Päeval on 30 kraadi ja öösel langeb vbla 26 kraadi peale. Rannahooaeg läheneb!

Meil on ka hipsterid..

…pole siin midagi!

Esimene trenn NTNU võistkonnaga

Täna oli minul siis esimene treening NTNU(National Taiwan Normal University) II võistkonnaga.

 Lõpuks ometi sain teha esimese saalitrenni! Minu hea sõber Mike rääkis eelnevalt võistkonna treeneriga läbi ning sai kokkuleppele, et võin ühineda nende võistkonnaga. Trennid hakkavad toimuma kaks või kolm korda nädalas.(neil käivad kooli juhatusega läbirääkimised) Hetkel on kindlad trenniajad on teisipäeviti ja neljapäeviti, kell 7 ja 8 õhtul. Trenn kestab koos soojendusega 2 ja pool tundi, mis on üpris harjumatult pikk. Samuti on harjumatu, et trennis on kokku umbkaudu 30 inimest, mis tähendab suurt sagimist. Võrreldes Eesti kõikide treeningrühmadega on Taiwanis hierarhia palju tugevamalt paigas. Võtmeisikud on järgmised: peatreener, abitreener, võistkonna kapten ja abikapten. Ma ei ole veel täpselt abitreeneri, kapteni ja abikapteni rollidest aru saanud, aga põhilselt juhatab vägesid treener, kuid abitreener viib läbi lihtsamaid harjutusi.

Minust pikemaid mehi on vähe ja needki maksimaalselt 190 cm. Seega annan ma suhteliselt keskmängija mõõdu välja. See-eest on enamik mehi väga kiired ja väga väga hea võhmaga. Kui ma tundsin ennast Nõo trennis, et kõik jooksevad mind üle(mis nii ka oli) siis siin on asi veel hullem. Näiteks võin tuua, et kui Nõos tegime peale trenni 5 joonejooksu siis esimene trenn tuli teha 17. Minule on see muidugi hetkel liig, kuna see oli mulle esimene korralik trenn üle 3 kuu. Trenni alguses lasin enda sõbral Mikel öelda, et kuna ma pole mõnda aega treeninud ja mul on kõrge vererõhk siis ma väga ei taha kaasa lüüa kiirendus ja metsikutes jooksmis/pulsi tõstmise harjutuses. Esimesed poolteist tundi pidasin ma ilusti vastu, kuid seejärel sai selleks korraks võhm otsa ning tegelesin veidi sörkimisega. Hiljem jätkasin harjutustega.(va. 17 joonejooksu lõpus). Loodan, et paari nädalaga saan võhma tagasi ning suudan enamvähem terve trenni korralikult kaasa teha.

Naljakas on see, et saal on väga korralik(kaks täismõõtmetes väljakut) ja korvid on ka väga korralikud, kuid ainult 1 korv on õigel kõrgusel, ülejäänud on ligi 5 cm madalamad. Seega oli põhiline kommentaar teiste poolt minule .. slam dunk! slam dunk! Üldiselt olid kõik väga sõbralikud ja huvitusid minust väga. Vahel tundsin ennast veidi nagu mustanahaline ameeriklane, kuna kõik tahtsid koguaeg rusikaid kokku lüüa ja patsu lüüa ja üldse mingeid geto asju teha. Aga no kannatan ära! Aa.. väga huvitav oli see, et trenni jälgisid 3 tüdrukut, kes pidevalt käisid täitmas meie veepudeleid ning pakkusid peale trenni jääkuubikuid põlvede ja muude liigest jahutamiseks. Kui see nii jätkub, siis see on küll väga mugav!

Võistlustel paraku ma osaleda ei saa, kuna keeltekool ei kuulu NTNU alla, kuid saan kaasa lüüa sõprusturniiridel ning sõpruskohtumistel. Sain aru, et paljud, kes trennis käisid ei osale võistlustel samuti, kuna ei kuulu vastava department-i alla. Ühesõnaga see on siin päris keeruline süsteem.

Kokkuvõttes jäin ma igati rahule ning ootan juba huviga järgmist trenni. Vahepeal saan käia jälle väljas mängimas, kuna väga paljud võtsid mu numbri ja ütlesid, et kutsuvad mind igale poole välja mängima. Nemad ise läksid peale trenni veel jõusaali lihaseid pumpama. Mina piirdusin väikese eine ja õluga kodulähedal pargis!