Kăi Wén vs/& kohalik korvpall

Esimene treening NTNU(National Taiwan Normal University) II võistkonnaga.

Lõpuks ometi sain teha esimese saalitrenni! Minu hea sõber Mike rääkis eelnevalt võistkonna treeneriga läbi ning sai kokkuleppele, et võin ühineda nende võistkonnaga. Trennid hakkavad toimuma kaks või kolm korda nädalas.(neil käivad kooli juhatusega läbirääkimised) Hetkel on kindlad trenniajad on teisipäeviti ja neljapäeviti, kell 7 ja 8 õhtul.

Trenn kestab koos soojendusega 2 ja pool tundi, mis on üpris harjumatult pikk. Samuti on harjumatu, et trennis on kokku umbkaudu 30 inimest, mis tähendab suurt sagimist. Võrreldes Eesti kõikide treeningrühmadega on Taiwanis hierarhia palju tugevamalt paigas. Võtmeisikud on  järgmised: peatreener, abitreener, võistkonna kapten ja abikapten. Ma ei ole veel täpselt abitreeneri, kapteni ja abikapteni rollidest aru saanud, aga põhilselt juhatab vägesid treener, kuid abitreener viib läbi lihtsamaid harjutusi.

Minust pikemaid mehi on vähe ja needki maksimaalselt 190 cm. Seega annan ma suhteliselt keskmängija mõõdu välja. See-eest on enamik mehi väga kiired ja väga väga hea võhmaga. Kui ma tundsin ennast Nõo trennis, et kõik jooksevad mind üle(mis nii ka oli) siis siin on asi veel hullem. Näiteks võin tuua, et kui Nõos tegime peale trenni 5 joonejooksu siis esimene trenn tuli teha 17. Minule on see muidugi hetkel liig, kuna see oli mulle esimene korralik trenn üle 3 kuu.  Trenni alguses lasin enda sõbral Mikel öelda, et kuna ma pole mõnda aega treeninud ja mul on kõrge vererõhk siis ma väga ei taha kaasa lüüa kiirendus ja metsikutes jooksmis/pulsi tõstmise harjutuses. Esimesed poolteist tundi pidasin ma ilusti vastu, kuid seejärel sai selleks korraks võhm otsa ning tegelesin veidi sörkimisega. Hiljem jätkasin harjutustega.(va. 17 joonejooksu lõpus). Loodan, et paari nädalaga saan võhma tagasi ning suudan enamvähem terve trenni korralikult kaasa teha.

Naljakas on see, et saal on väga korralik(kaks täismõõtmetes väljakut) ja korvid on ka väga korralikud, kuid ainult 1 korv on õigel kõrgusel, ülejäänud on ligi 5 cm madalamad. Seega oli põhiline kommentaar teiste poolt minule .. slam dunk! slam dunk! Üldiselt olid kõik väga sõbralikud ja huvitusid minust väga. Vahel tundsin ennast veidi nagu mustanahaline ameeriklane, kuna kõik tahtsid koguaeg rusikaid kokku lüüa ja patsu lüüa ja üldse mingeid geto asju teha. Aga no kannatan ära! Aa.. väga huvitav oli see, et trenni jälgisid 3 tüdrukut, kes pidevalt käisid täitmas meie veepudeleid ning pakkusid peale trenni jääkuubikuid põlvede ja muude liigest jahutamiseks. Kui see nii jätkub, siis see on küll väga mugav!

Võistlustel paraku ma osaleda ei saa, kuna keeltekool ei kuulu NTNU alla, kuid saan kaasa lüüa sõprusturniiridel ning sõpruskohtumistel. Sain aru, et paljud, kes trennis käisid ei osale võistlustel samuti, kuna ei kuulu vastava department-i alla. Ühesõnaga see on siin päris keeruline süsteem.

Kokkuvõttes jäin ma igati rahule ning ootan juba huviga järgmist trenni. Vahepeal saan käia jälle väljas mängimas, kuna väga paljud võtsid mu numbri ja ütlesid, et kutsuvad mind igale poole välja mängima. Nemad ise läksid peale trenni veel jõusaali lihaseid pumpama. Mina piirdusin väikese eine ja õluga kodulähedal pargis!

Nii.. edev nagu ma olen mõtlesin, et ma ei taha risustada enda sügavaid pihtimusi korvpalli jutuga. Las nee: P jäävad eraldi!

Igaljuhul olen hetkel käinud kaks korda enda ülikooli väliväljakutel mängimas. Seal on kaks täismõõtmetes väljakut üpris korralike korvidega. Kuna päeval on temperatuur üle 30 c siis mängitakse peamiselt õhtutundidel.(kuigi ka siis on temperatuur 29-30, päeval lihtsalt 32-35). Pimedaks läheb juba kella 6-6.30 ajal, mistõttu on väljakut valgustatud. See on üpris harjumatu, kuna valgustus ei ole väga ere, ega tihe siis tekivad varjud ning üldse on päris hämar. Tase on üpris hea ning mängijad on üleliia viisakad minu vastu. Pärast igat mängu(mis kestab 6 punktini) mind tänatakse ette ja taha, mis on üpris tüütu.(usun, et see muutub, kui seal piisavalt palju käinud olen ja nad minuga ära harjuvad).

Huvitav on see, et nad mängivad väljas nn. USA tänavakossu reeglite järgi, ehk pärast korvi jääb ründamise õigus samale võistkonnale. See süsteem on muidu päris põnev. Imelik on aga see, et nad arvestavad kõiki korve 1 punkti vääriliseks, ka 3 punkti joone tagant visatud korve, mis muudab kaugvisked üpris mõttetuks. Selliseid reegleid kasutatakse just ühe korvi all mängides. Ülevälja mängides(pole veel seda teinud) sain aru, et on reeglid samasugused nagu meil.

Eile tuli minuga rääkima üks suuremat kasvu plätudes mees, kes tutvustas ennast ning rääkis, et on magistrant NTNU(ehk minu ülikooli) kehakultuuri osakonnas. Uuris minu kohta, et mida ma Taiwanis teen ja kaua olen olnud ning kauaks jään. Seejärel pakkus “enda poisse”, kes on ka tglt sama eriala magistrandid, minuga mängima. Tegime mõned mängud ning ta võttis mu msn-i kontakti ja ütles et võtab ühendust. Msn-is ta siis rääkis, et nad on üks võistkond ning ehk soovin nendega ühineda. Selgitasin talle, et ma tahan kindlasti võistlustel käima hakata ning sellest sõltub palju minu võistkonna valik, ehk kas nad osalevad kusagil või mitte. Ta ütles, et see on veel ebakindel, aga nad plaanivad osaleda NTNU mingil turniiril. See mees ise noorena oli mänginud suhteliselt kõrgel tasemel aga nüüd veidi paksuks läinud ning veidi vanem ka.

Igaljuhul ootan ma hetkel ilma jahenemist ning otsin endale võimalusi sisetreeninguks, kuna siin sajab väga tihti ning üldse väljas on ikka teistmoodi kui saalis. Esimene kord kui käisin väljas mängimas arvasin, et saan kuumarabanduse, tulid külmavärinad ja keha oli nii kuum, et kivisein mille vastu ma puhates ja hingeldades toetasin oli hiljem käega katsudes tulikuum. Sellise kuumusega treenimine ei ole vist hea mõte, mistõttu plaanin mängimas käima hakata jahedamatel ilmadel.